Pailaps lastehoid - lapsehoiuteenus Tallinnas

Uurimise all

Lastevaheline tülitsemine: "Anna siia! Minu oma!"

Kas see kraaklemine juba ükskord ei lõpe?” küsib lapsevanem nõutult. Ent Tartu laste tugikeskuse psühholoog-psühhoterapeut Lemme Haldre näeb väikelaste tülitsemises ka plusse.

Kuidas see nii kähku käis? Äsja just istusid õde-venda ja mängisid armsasti. Korraga oleks justkui välk sisse löönud. “Anna siia!” tirib kolmene tirts kaks aastat vanemalt vennalt mõmmit ära. Teine järele ei anna, kisa kasvab kähmluseks ja edasi nutuks. “Kes alustas?” nõuab ema ja püüab tülitsejaid lahutada.
Eksib see, kes arvab, et laste omavahelisi tülisid saab vältida. Ei saa ega peagi.

Loe edasi...

Kas laps peab sõna kuulama?

Näib, et kaasajal on kuuletumise küsimus vanematele üks keerulisemaid. Ühelt poolt kanname endaga alateadlikult kaasas oma vanemate kasvatusmudeleid, sageli autoritaarsusele kalduvaid, mille kohaselt “laps räägib siis, kui kana pissib”. See kasvatusstiil ei ole tänapäeval õnneks kuigi populaarne.

Teiselt poolt õpetavad perekoolid ja psühholoogiaraamatud arvestama lapse soovidega ja tema kui isiksusega, mis kõlab ju kenasti. Samas tekitab nende nõuannete pimesi järgimine noortes vanemates segadust, sest reaalne elu näitab sageli, et on olukordi, kus lapse soovidega ei saa arvestada ning kus väike inimene ei saa olla otsustaja ja vastutaja. See käib talle üle jõu.*

Loe edasi...

Targad tunded

Uus on ikka unustatud vana. Viimastel aastatel on oskust tunnetega ümber käia hakatud taas pidama sama oluliseks või tähtsamakski kui intellekti. Emotsionaalse intelligentsuse teema, mis nüüd on Eestiski moes, peaks ka lapsevanematele huvi pakkuma: tundetarkuse esimesed õppetunnid saab laps juba väga õrnas eas.

Mis on tundetarkus?

Emotsionaalse intelligentsuse mõiste tegi laiemalt populaarseks psühholoog Daniel Goleman, kes avaldas 1995. aastal USAs samanimelise raamatu.

Loe edasi...

Kuidas kujuneb enesehinnang

Enesehinnang, nii nagu paljud muudki nähtused nt. armastus, häbi- ja süütunne, moraalsus ja muud, on seotud inimühiskonnas elamisega. Nii ei tule Robinson Crusoel ainsama inimolevusena üksikul saarel kindlasti mitte pähegi tõsiselt mõtiskleda iseenese olemuse, väärtuste, vajalikkuse ning vigade üle.

Tal ei ole seda vaja, sest pole kaasinimesi, suhtluspartnereid, kelle pärast ja kellega võrreldes kujundada enesehinnangut. Hinnang aga iseenesest eeldab teatud võrdlusmaterjali olemasolu, sest hinnang antakse enamasti millegi-kellegi suhtes.

Loe edasi...

Lahutamiskartus lapsevanemast

Kartus millegi ees kuulub paratamatult meie ellu. Lühiajaline kartus, mis pole väga tugev ja eriline, on normaalne ja vaat et kasulikki, sest ilma kartmata ehk hulljulgena ei tajuks me ähvardavat ohtu.

Täiskasvanu suudab tavaliselt oma hirmud lahti seletada, üleelamised ja katastroofid mõttes uuesti läbi elada ning mõistusega eemale tõrjuda. Laps aga ei oska oma kartlikkuse tagamaadest aru anda. Ta ei mõista, miks ta kardab ja mis edasi saab.

Loe edasi...

Lapse tunded ja emotsioonid lasteaias

Tavaliselt on esialgu samastumisobjektiks lapsevanem, kuid hiljem leitakse endale uusi samastumisobjekte (õpetaja, treener, raamatu- või filmikangelane või eakaaslane). Siit ka meie vastutus olla lapsele väärikas eeskuju.

Minakuvandi loomisel muutuvad nüüd aga üha olulisemaks kogemused, mida saadakse lasteaiast. Suhe kasvatajaga ja eakaaslastega, toimetulek sealsete reeglite ja ootustega, oma oskuste ja kompetentsi võrdlemisel saadud tagasiside ja toimetulek pettumuste ja tekkinud pingetega.

Loe edasi...